14/10/2026
Kas eestlased on terase usku?
Vahel jääb mulje, et Eestis kehtib endiselt põhimõte, et mida raskem, seda tugevam.
Hiljuti jäi ühes Tallinna linna korraldatud hankes silma liugvärava tehniline kirjeldus. Ava laius 8 meetrit, kõrgus 2,3 meetrit. Konstruktsioon peab olema terasest, kuumtsingitud ja pulbervärvitud. Kõige selle juures peab värav avanema käsitsi.
Sellise värava kaal võib vabalt ulatuda poole tonnini. Jah, korraliku rullikusüsteemiga saab ka nii rasket väravat käsitsi liigutada, aga milleks?
Alumiiniumist saaks valmistada oluliselt kergema ja korrosioonikindla värava, mis täidaks sama ülesannet. Loomulikult eeldab see õigesti projekteeritud konstruktsiooni.
Me ei väida, et teras oleks halb materjal. Kindlasti mitte. Küll aga jääb arusaamatuks, miks tehnilistes kirjeldustes määratakse sageli ette materjal, selle asemel et kirjeldada, millistele nõuetele peab valmis konstruktsioon vastama.
Kui pakud välja kergema ja sama vastupidavama lahenduse, võib pakkumine jääda kõrvale lihtsalt sellepärast, et materjal ei vasta kirjapandule. Antud juhul oligi vastus: „Me jätkaksime ikka terasega nagu menetluses kirjas.“
Ja seda olukorras, kus väravat peab igapäevaselt käsitsi avama.
Huvitav, kas tegemist on lihtsalt vanade harjumustega või on meil Eestis alumiiniumi suhtes endiselt teatav umbusk?
